Tänapäeval peame iseenesestmõistetavaks, et taskus olev väike seade suudab täpselt määrata meie täpse asukoha kõikjal Maa peal. Kuid globaalset positsioneerimissüsteemi (GPS) loodi aastakümneid, see sündis külma sõja ja kosmosevõidujooksu pingetest.
Sputniku inspiratsioon
1957. aastal saatis Nõukogude Liit orbiidile Sputniku, esimese tehissatelliidi. Sputnikut jälgivad Ameerika teadlased märkasid midagi huvitavat: Doppleri efekti tõttu muutus satelliidi raadiosignaalide sagedus, kui see liikus lähemale ja seejärel kaugemale. Nad mõistsid, et kui nad teaksid oma täpset asukohta Maal, saaksid nad kaardistada satelliidi orbiidi. Veelgi olulisem on see, et kui nad teaksid satelliidi täpset orbiiti, saaksid nad välja selgitada oma täpse asukoha Maal.
Sõjaline projekt
1960. ja 1970. aastatel arendas USA kaitseministeerium seda kontseptsiooni tugevaks süsteemiks, mida algselt nimetati Navstar GPS-iks. Selle eesmärk oli aidata sõjaväel rakette täpselt sihtida, vägede liikumist koordineerida ning laevadel ja lennukitel navigeerida. Esimene töötav GPS-satelliit lasti orbiidile 1978. aastal.
Tsiviil juurdepääs ja "selektiivne saadavus"
1983. aastal tulistati alla Korean Air Linesi reisilennuk, mis oli navigatsioonivea tõttu kogemata Nõukogude õhuruumi eksinud. President Ronald Reagan käskis vastuseks teha GPS-i tsiviilkasutuseks, et vältida tulevasi tragöödiaid.
Kuid sõjavägi halvendas tahtlikult tsiviilsignaali programmis, mida tuntakse kui "Selective Availability", muutes tsiviil GPS-i umbes 100 meetri võrra ebatäpseks. Alles 2000. aastal andis president Bill Clinton sõjaväele korralduse valikuline kättesaadavus välja lülitada, muutes tsiviil-GPS-i kohe 10 korda täpsemaks.
Moodne ajastu
Valikulise saadavuse eemaldamine kutsus esile tehnoloogilise revolutsiooni. See võimaldas luua üksikasjalikke autonavigatsioonisüsteeme, asukohapõhiseid nutitelefonirakendusi, sõidujagamisteenuseid, nagu Uber, ja asukohatööriistu, mida me praegu kasutame sellistel veebisaitidel nagu LocalAtual.